„Üks naine lehmaga” – Hando Runneli luuletusest ja minu vanatädi (1916–2005) elust Abjas inspireeritud jutuke aastast 1997. Soome-liini olen ise välja mõtelnud.
„Ubuntu ja esperanto” – 2009. aasta aprillis-mais kirjutatud essee, mis võrdleb kõige populaarsemat alternatiivset operatsioonisüsteemi ja alternatiivset keelt. Lõpp on vahest ülearu radikaalne, nii et palun vabandust kõikidelt, keda see solvab. Loo esialgne variant on ilmunud 22. mail 2009 Õpetajate Lehes.
„Uitmõtteid enne euro tulekut” – 2010. aasta oktoobris kirjutatud essee, mis lühemal kujul on ilmunud 12. novembril 2010 Õpetajate Lehes.
Olen noorest peast kirjutanud ka luuletusi. Siia panen aeg-ajalt mõne sellise, mis kusagilt mälusopist või koltunud paberilehelt välja ujub.
PÕRGU PÕLLUL…
Põrgu põllul kasvand kesvust
õlle kibeda ma loon.
Kirstu küljest kistud lau’ust
kannu teen ja sellest joon.
Sinna uputan kõik valud,
ise upun sinna ka.
Sina ahastad ja palud:
„Kuiva ära, põrgutaar!“
KÜSIMUS
Kas on kuskil kaugel kolkas
inimesi veel,
kelle kätte hoida anda
meie emakeel?
Kes küll läeksid välja ihust,
läbi tulest-veest,
kuid ei annaks aaret pihust
kopikate eest?
Surm kord nemad kutsub teele –
puhtad vaim ja käed.
Laulvad ülistusekeelel
neile taevaväed.
SAAMALAUL
Ei seda saa,
ei toda saa,
ei kõike saa, mis vaja.
Mul on mu keel,
mul on mu maa,
kuid veel ei ole maja.
Kui selle saan,
kui tolle saan,
kui saan kord kõik, mis vaja –
kas on mind veel,
mu maad ja keelt
siis kellelegi vaja?
ÕHUSÕITJA
Läksin külma kõhuga
rinda pistma õhuga.
Tuli tuul ja
tuuseldas,
maha minu meelitas.
Läksin külma verega
rinda pistma merega.
Tuli laine,
laksatas,
kaldale mu kihutas.
Rännata ma nüüd ei saa,
istun kodus, aevastan.
STEPANAKERDI KARNEVAL
Kord puhus pasun, mehed võtsid rivvi
ja marssisid. Käis käsklus: „Sihtida!“
Nad andsid tuld. Kuul lendas kinni kivvi.
Veel tuli laskeoskust lihvida…
Siis paukus trumm. Taas pandi rihmad vööle
ja mehi saatsid naised nutuga.
Taas mindi välja, vapralt veretööle.
Päev päeva järel langes rutuga.
AEG LÕHUB…
Aeg lõhub unelmate raamid
ja mähib uttu imeaiad,
kus valgeis sukahoidjais daamid
on suudluse- ja seksimaiad.
Kõik poisipõlve paradiisid,
kõik musketärid ja markiisid
ja südamed, mis kiirelt taovad,
kord tema hallusesse kaovad.
KUI PALJU
Kui palju truusid eesti mehi
on teeninud tsaari,
Pätsi ja Laidoneri,
Hitlerit,
Stalinit,
Brežnevit
ja Gorbatšovi!
Ja viinaklaasi
ja õllekruusi
ja piibupigi –
kui palju Eestimaal
on vooland orjahigi!
LUULEÕHTU
Mis sest, et tasku tühi
ja tühjus jõudnud kõhtu –
ma biblioteeki rühin,
seal algab luuleõhtu.
Arm kaugel... Surm on ligi...
Laul kiidab isamaad.
Leil võtab lahti higi
ja luule – pisarad.
TAPKE, TAPKE!
Tapke, tapke, tapke laibad!
Raisakotkas, õgi, söö!
Katke, katke, katke, vaibad,
kinni meie veretöö.
Kuhu sina, totrakene,
tõttad? Miks su hing on hell?
Teistega koos hauda mine –
kõigile lööb sama kell.
ÖKOLOOGILINE
Surmab haisev solgioja
udusulis linnupojad –
ohtlikum kui püssipauk.
Aga kus on solgiauk?
Kuskil vurab solgimasin,
tema toodang pole kasin –
kõrgeid korstnaid ainult näen.
Kuid – miks rooste ta ei lä’e?
Kaabumehe suust ja sulest
hingesolki välja tuleb –
see on pärit kaugelt ra’alt,
sõgedate sünnimaalt.
HING KLOPPIS...
Hing kloppis vastu keha
seal kuskil sügaval.
Mis temaga nüüd teha –
kas lasta välja ta?
Mis oleks laias ilmas
tal peale hakata?
Ta kõikjal pinnuks silmas,
sest nõnda loodud ta.
IDÜLL
Kolm tuba, köök ja aiamaa –
see ongi kogu krunt.
Ja emand priske kõhuga.
Ja lapsi paras punt.
Ja korstnast tõusev kodusuits.
Ja pannid-pajad leel.
See ongi kogu õnneõits.
Noh, mida tahad veel?
Ma tahan taevalindusid
ja tähti öisel a’al
ja kerge tuule hingusi
kesk kauget kõnnumaad.
SURNUAED
Kabel haua kõrval,
ümberringi aed –
see on surnuaed.
Teine surnuaed
kabelaua kõrval.
Luuleloomingu hulka võib arvata ka tõlkeloomingu. Siin on üks kümne aasta tagune ilmumata jäänud raamat, kakskeelne Gyula Juhásze (1883–1937) luulekogu. Väga hea, et see ilmumata jäi, sest see ei saa kunagi valmis nagu Tallinn. Internet on sellise asja jaoks parim koht.