Digivaldkonna koondpakett: kes mida tahab ja miks see oluline on?

Eelmises postituses andsin ülevaate digivaldkonna koondpaketi debatist: mida komisjon välja pakkus, miks kriitikud vastu on ja kuhu poliitiline tahe liigub. Vahepeal on kaks avalikku kirja pildi teravamaks teinud. Need paljastavad mitte pelgalt erimeelsuse seoses tempoga, vaid põhimõttelise vastuolu seoses tehisintellektimääruse otstarbega.

Tööstus: lihtsustage kiiremini, pikendage üleminekuperioode

10. aprillil 2026 tegid viisteist tööstusliitu (sh CCIA Europe, Business Software Alliance, AmCham EU ja DOT Europe) ühisavalduse, milles kutsuvad kaasseadusandjaid üles „regulatiivses lihtsustamises" kiiresti kokku leppima.¹ Avaldus toetab I lisa A jao üleviimist B jakku, et vähendada kattuvusi Euroopa Liidu olemasoleva valdkondliku õigusega, pooldab fikseeritud tähtaegu suure riskiga süsteemidele ning toetab komisjoni ettepanekut vabastada ülejäänud tehisintellektisüsteemid Euroopa Liidu andmebaasi kandmise kohustusest.

Kõige konkreetsem nõudmine puudutab artiklit 50, mis kohustab generatiivse tehisintellekti pakkujaid märgistama oma väljundeid kunstlikult looduna ja avalikustama, millist autoriõigusega kaitstud materjali treenimiseks kasutati. Tööstusharu esindajad soovivad nende kohustuste üleminekuperioodi pikendada „realistliku 12 kuu peale" nii artikli 50 lõiget 2 kui ka lõike 4 puhul, ning laiendada seda ka pärast 2. augustit 2026 turule lastud uutele süsteemidele, mitte üksnes juba olemasolevatele süsteemidele. Ilma selleta tekitaks tegevusjuhendi ja tehisintellektiameti suuniste puudumine õiguslikku ebakindlust, mis lükkaks Euroopas toodete turule toomist edasi.

Kodanikuühiskond: lihtsustamine ei tähenda eeskirjade kaotamist

Kaks päeva varem, 8. aprillil 2026, saatsid üle kolmekümne organisatsiooni (esindades tarbijaid, arste, haiglaid, vastavushindamisasutusi ja teadusasutusi) avaliku kirja komisjoni täitevaseesimeestele, valdkonna eest vastutavale volinikule ja Euroopa Parlamendi liikmetele.² Nende peamine mure on, et I lisa puudutavad ettepanekud lähevad lihtsustamisest kaugemale.

Kiri keskendub A jao eemaldamisele I lisast. See jagu tagab, et valdkondliku õigusega reguleeritud toodetesse (meditsiiniseadmed, masinad, mänguasjad) integreeritud tehisintellektisüsteemid jäävad tehisintellektimääruse suure riski raamistiku alla. Selle eemaldamine jätaks allakirjutanute hinnangul tehisintellektifunktsionaalsusega meditsiiniseadmed tehisintellektimääruse reguleerimisalast täielikult välja, kuna kehtivad valdkondlikud raamistikud „ei käsitle otseselt tehisintellektisüsteemidele omaseid riske". Sama kehtib tehisintellekti turvakomponentidega mänguasjade kohta, kus muudatus tekitaks „struktuurse lünga laste kaitses".

Kirja kõige teravam argument on, et A jao eemaldamine ei saavutaks lihtsustamist üldse. See nõuaks hoopis umbes kaheteistkümne eraldi õigusakti muutmist valdkondlikul alusel, mille tulemuseks oleks „killustatum ja keerukam järelevalvemaastik", mitte see ühtne horisontaalne raamistik, mille loomiseks tehisintellektimäärus mõeldud oli.

Mida see tähendab

Kirjadest nähtuvad erinevaid arusaamad sellest, mida tehisintellektimäärus peaks saavutama. Tööstusharu esindajad näevad seda eelkõige vastavusraamistikuna, mis peaks olema võimalikult õhuke, et mitte innovatsiooni pärssida. Kodanikuühiskond näeb seda ohutusraamistikuna, mille horisontaalne haare ongi kogu asja mõte. Kolmepoolsete läbirääkimiste tulemus sõltub sellest, kumb arusaam konkreetsete sätete puhul (eelkõige I lisa) peale jääb. Nagu varasemas analüüsis märkisin, on nii parlament kui ka nõukogu A jao kustutamisega juba nõustunud. Kodanikuühiskonna kiri võib selle suuna ümberpööramiseks olla hiljaks jäänud, kuid see paneb selge märgi maha nii rakendamisfaasi kui ka tulevaste muudatuste jaoks.